Otsin kunstikaaslast ja pildid looduses
Meile kingiti Nikon peegelkaamera. Väga fancy värk, eks. Ainult et reaalsus oli see, et kõik pildid tulid… noh… loominguline katastroof. Ülevalgustatud, udused, sellised nagu keegi oleks kaamera sisse pannud ja öelnud “tee midagi”, aga kaamera vastas “ei”.
Ja siis Romansi Digitaalne Canon. See lihtne, vana hea “vajuta ja looda” süsteem. Ja tulemuseks ilus pilt. Ilma draamata. Ilma poolte päevade seadistamiseta. Ma ei tea… mis mõte on kallil kaameral, kui lind oksal poseerib umbes 4,7 sekundit ja sina alles otsid menüüst “kas ma üldse olen fotograaf või lihtsalt inimene, kes kannab rasket tehnikat”.
Muide, käisin täna pildistamas loodust Romansiga, mõned pildid siin. Pildistasin canon digitaalse kaameraga
Linavästrik
Ja siis Romansi Digitaalne Canon. See lihtne, vana hea “vajuta ja looda” süsteem. Ja tulemuseks ilus pilt. Ilma draamata. Ilma poolte päevade seadistamiseta. Ma ei tea… mis mõte on kallil kaameral, kui lind oksal poseerib umbes 4,7 sekundit ja sina alles otsid menüüst “kas ma üldse olen fotograaf või lihtsalt inimene, kes kannab rasket tehnikat”.
Pildid tehtud kuskil Riias mere ja järve ääres
Romans
Naerukajakas
Pajuurvas
Naerukajakad
Romans pildistab mind ja mina teda
aa ja nüüd sellest ka...Ma korrutan seda mõtet nagu papagoi, kuid loodan, et ükskord see soov täitub. 🥹
Nimelt minu soovist -
Ma mäletan, kuidas ma kunagi lihtsalt joonistasin sketchbooki. Ei postitanud. Ei mõelnud. Ei analüüsinud engagement rate’i nagu mingi turundusrobot. Ja ma olin õnnelikum.
Ja siis tuleb mingi mälupilt põhikoolist. Klassiõde, kes täitis oma sketchbooke nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi. Me vaatasime üksteise joonistusi ja see oli päriselt huvitav. Mitte “pane like ja subscribe”, vaid päriselt uudishimu.
Ja nüüd ma ausalt otsin seda tagasi. Mitte jälgijate arvu. Mitte kuulsust. Vaid ühte inimest, kes päriselt joonistab. Kes istub kohvikus ja kritseldab oma vihikusse nagu maailm ei vaataks. Ja siis näitab mulle ja ma vaatan ja mõtlen “okei, see on nii lahe”.
Ja vastupidi ka.
Ma tahaks sellist lihtsat kunsti-sõprust. Nagu: “vaata mu kriipsujukut” – ja teine vastab täiesti tõsiselt “väga hea kriipsujuku, respect”.
Ja see olekski piisav.
Instagram ja algoritmid võivad rahulikult oma elu elada. Mina tahaks lihtsalt ühte inimest, kellega öelda: “lahe” ja kuulda vastu: “lahe”
Ja kõik.
Ja siis tuleb mingi mälupilt põhikoolist. Klassiõde, kes täitis oma sketchbooke nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi. Me vaatasime üksteise joonistusi ja see oli päriselt huvitav. Mitte “pane like ja subscribe”, vaid päriselt uudishimu.
Ja nüüd ma ausalt otsin seda tagasi. Mitte jälgijate arvu. Mitte kuulsust. Vaid ühte inimest, kes päriselt joonistab. Kes istub kohvikus ja kritseldab oma vihikusse nagu maailm ei vaataks. Ja siis näitab mulle ja ma vaatan ja mõtlen “okei, see on nii lahe”.
Ja vastupidi ka.
Ma tahaks sellist lihtsat kunsti-sõprust. Nagu: “vaata mu kriipsujukut” – ja teine vastab täiesti tõsiselt “väga hea kriipsujuku, respect”.
Ja see olekski piisav.
Instagram ja algoritmid võivad rahulikult oma elu elada. Mina tahaks lihtsalt ühte inimest, kellega öelda: “lahe” ja kuulda vastu: “lahe”
Ja kõik.
Testin, Esimene komentaar minult endale 😆
VastaKustuta